Uskumuste mõju meie olemusele

#avatudpäevik #sisedialoog

Usalduse puudumine, kaitsetu olek, abituse tunde eest ära põgenemine …. selline tunne, et elu peakski olema üks lõpamatu võitlus ja kannatus.

Ainult töö, töö, ei mingit mõnu ega lõbu.

Miks siis tunnen nii nagu tunnen?

Saan ju aru, et see pole minu tegelik loomus. Ometigi see usaldamatus on nii sügavalt sees.

Kus kohast see siis pärit on?

Kas olen tõesti tulnud siia maailma kogema seda lõputut otsingut, turvatunde puudust ja eraldatust?

Miks otsin seda koguaeg väljaspool ennast? Kõik pidi ju inimeses endas olemas olema.

Üks asi on füüsiline tasand, teine hingeline tasand ja veel teadvuse tasand. Mu mõistus püüab leida vastuseid ikka läbi füüsilise tasandi. Pole ju olemas hüljatust. See on välja mõeldud spirtuaalne kontsept. Vaadates hetkesse siis oleme me ju olemas ja teeme oma otsuseid enamasti füüsilise tasandi järgi. Kui inimene emotsionaalselt “maha murda”, katki teha see tähendab tekitada sügavad traumad siis on teda lõpuks lihtne kontrollida väljaspoolt. Läbi traumade mitte lahendamise kaotab inimene nagu osa endast, pigem ütleks, et osa meist jääb magama, kuna reaalselt ei saa me midagi kaotada….( hea näide on kunstlikult tekitaud Koroonakriis).

Aga kui nüüd võtta hingeline tasand… See on otsustamine läbi südame. Rõhutaks, et teadvelolek on siin kõige alus. Kui oleme astunud välja sellest, siis otsused tulevadki läbi meie “murtud osa”.

Kas ma siis vajan tervendamist?

Pigem aksepteerimist ja otsusekindlust mida ma soovin kogeda. Tervendamine tundub nagu lõputu sibul, kiht kihi haaval koorimine. Aga mis siis kui tegelikult me omame oma mineviku ja tulevikku? Need ju ei eksiteeri meist füüsiliselt eraldi, need eksisteerivad siin ja nüüd ja praegu. Selle teadmisega aksepteerin ma, et ainult minu enda suhtumine olukordadesse loob selle pildi mida näen. Aga kuidas kujunevad meie suhtumine/uskumused? Kahjuks paljudel meil läbi teiste, läbi meedia, läbi raamatute, läbi kultuuri, lähedaste ja oma kogemuste.

Kogemused? Õppetunnid?

See kuidas suhtume neisse, kujuneb meil välja enamasti lapsepõlves. Valin ju ise, kas see on asi mis juhtus minuga või see on asi mis juhtus minuga ning ma endiselt annan sellele erilise tähenduse ja elan kogu oma elu selle järgi. Aga kui aega pole olemas, kui on vaid praegune hetke ja see kõik on üks meele loodud eksitav kotsept? Tegelikult kogemus on lihtsalt kogemus, ei midagi muud. Olgu siis traumaatiline või ei, tähtis on millise suhtumisega me sellele läheneme. Hea, halb, ohver, õppetund jne. Mida vähem hinnanguid seda lihtsam on.

Analüüsin oma elu vana mõttemustri järgi

Minu elu lapsena ja suhtumise ja uskumuste kujunemine. Meenub just see kuidas mu lähedased suhtusid teatud olukordadesse. Põhiliselt näen ma ohvrirolli, et see kõik juhtus ju minuga ja vaene mina. Kõik teised on halvad ja ega head oodata pole. Hambad risti ohvrina edasi…Probleeme ei õpetatud lahendama, neist ei räägitud. Iseendaks olemine ei olnud aksepteeritav. Enda eest seismist ei olnud. Kõik mis oli nende kogemus kanti/ pärandati edasi , korrati mustreid oma lähedaste peal(alateadlikud käitumismustrid vanematelt).

Elu ei saa usaldada, see on täis kannatusi. Kannatamine on täiesti normaalne. Ma pole ju keegi, mis mina… Teiste arvamus on üli tähtis, eriti just see kuidas nad minust mõtlevad(maine). Nii õppisin mina nägema ennast läbi teiste silmade, aga mitte enda südame. Pidev alistumine, mitte lahenduste leidmine. Ellu suhtumine oli suunatud probleemidele keskendumisele, aga mitte läbi nende kasvamisele, õppimisele, lahenduste nägemisele. Nüüd hakkasin enda jaoks välja kirjutama erinevaid uskumusi . See on ka sinule hea koht süveneda kus kohast on su ellusuhtumine pärit, millised on sinu uskumised ja millised su vanemate jne.

See on sinu sisemine dialoog. Enamus sellest lobast ei kuulugi sinu enda kogemustesse vaid on loodud teiste kaudu.

Endasse suhtumine.

Mis ma arvan endast? Kuidas ma räägin endaga kui midagi läheb halvasti? Kuidas näen ennast läbi teiste silmade? Miks istun ma kinni asjades, kogemustes millel tegelikult pole praeguse hetkega mitte mingit pistmist? Kuidas ma loon oma reaalsust läbi endasse suhtumise?

Suhtumine rahasse, küllusesse.

Uskumused mis on raha ja kuidas näen seda. Kuidas suhtun hindadesse? Kuidas suhtun rikastesse inimestesse? Kuidas näen raha oma elus? Pedestaal? Kadedus või tänulikus? Kuidas räägin oma olukorrast? Millise enegia ja mõtteviisiga ma loon juurde või kaotan? Mida ma tegelikult kogeda soovin?

Mõtted ja uskumusi nende kohta saate näiteks igapäeva väljendistest ja ka vingumisest.

Suhtumine meestesse, naistesse, gayd, transseksuaalidesse ja teistesse rassidesse.

Siin saad hea ülevaate kuidas me hindame inimesi läbi selle, kes nad on füüsilisel tasandil, aga mitte hingelisel. Enamus uskumusi pärineb jällegi väljaspoolt ennast, ühiskonna hukkamõist näiteks on üks näide. Püüa aru saada millised on sinu enda kogemused.

Suhtumine töösse ja puhkusesse.

Kas töötamine peab olema raske ja igav? Kas pean alati olema täiuslik? Miks? jne.

Kas pean alati puhkuse kuidagi ära teenima? Miks ei või töö olla nagu puhkus? jne.

Tulemuseks saate aru, et ei tasu uskuda kõike seda mula mis teie meel/ego teile ette viskab.

Reaalsus on see, et olete nende uskumuste baasil oma elu loonud. Nüüd aga kui saate aru, et need polegi teie omad, saate luua hoopis teise reaalsuse.

Nüüd kui saad aru, et ainult sina vastutad kõikide oma kogemuste eest, kuidas ehitad ülesse oma elu? Mida soovid kogeda?

Namaste,

CL